8. detsembril toimunud Riigikogu istungil (järelvaadatav SIIN) otsiti võimalusi noorte vaimse tervise toetamiseks. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul osalesid ettekandega sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, Eesti Noorteühenduste Liidu juht Triin Roos, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu ning VATEKi tegevjuht Ott Oja.
Alljärgnevalt avaldame VATEKi kõne täies mahus:
Lugupeetud Riigikogu, austatud kuulajad,
Esindan siin Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni ehk VATEKit, mis ühendab poolsada organisatsiooni ühise eesmärgi nimel: seista Eesti inimeste vaimse tervise ja heaolu eest. Need organisatsioonid on mind usaldanud oma eestkõnelejaks ning proovin nende ausat kogemust jagada ka siit kõnepuldist. Andke aga mulle andeks, kui ridade vahelt kõlab siiski ka kärsitu õpetaja hääl, sest kuigi panin õpetajaameti maha aastate eest, siis tegin seda selleks, et ühel päeval ei peaks meie noored olema nii hädas, kui olid minu õpilased, ja õpetajad ei peaks olema nii abitud, kui olin mina oma õpilasi nende katsumustes toetades.
Aastaid on vaimse tervise valdkonna areng tuginenud vabaühenduste ja üksikisikute visale eestvedamisele. Nii on aegamisi kujunenud Peaasi.ee-st vaimse tervise hariduse veebikeskus ning Eluliinist vabatahtlikel põhinev abiliin suitsiidsetele inimestele. On algatatud programme ja teenuseid, millest kahjuks paljud projektirahastuse lõppedes oma uksed sulgema pidid. Arengud olid üksikud ja killustunud. Ka vaimse tervise spetsialistid ise ei teadnud tihti, mis abi on nende piirkonnas olemas, kuna need tekkisid ja kadusid koos projektirahastustega. Omaltpoolt kirusime riikliku visiooni ja juhtimise puudust, kuna MTÜd oma tervishoiusüsteemi ei ehita.
Vaimse tervise abi süsteem, mida sisuliselt ei olnud, pidi kohanema kriisiga, mida ei olnud varem nähtud.
Selles kontekstis sisenesime ka viiruskriisi, kus vaimse tervise abi süsteem, mida sisuliselt ei olnud, pidi kohanema kriisiga, mida ei olnud varem nähtud. Viimased aastad on toonud üüratu kahju Eesti inimeste vaimsele tervisele. Eriti on see tabanud meie lapsi ja noori. Kuid kriiside tõukel on sündinud muutused, mis teevad mind tuleviku suhtes optimistlikuks.
Selle Riigikogu koosseisu ajal on kujundatud Eestile riiklik vaimse tervise strateegia ning Sotsiaalministeeriumisse on loodud vaimse tervise osakond. Kaks sammu, mis koosmõjus on andnud valdkonnale selged sihid ja parandanud koordineeritust. Seaduste tasandil on tagatud laste õigus vaimse tervise abile, parandatud vaimse tervise teenuste korraldust ning ennetustöö koordineerimist. Vaimse tervise kahjud on aga aastakümneid kuhjunud ning nende lahendamiseks on veel pikk tee minna.
Tänaseks kaotab Eesti vaimse tervise probleemide tõttu igal aastal 2,8% oma majandusest, mis 2021. aasta näitel tähendab pea miljardi euro suurust kulu. Sellest 320 miljonit on otsene kulu tervishoius ning 250 miljonit suurenenud kulu sotsiaaltoetustele. Täiendavad 300 miljonit kaotab riik igal aastal tööturul läbi vähenud produktiivsuse ja kaotatud elude. See miljardiline auk ei ole puhtalt paberil, see on inimeste kogemuses ja kannatustes ning see on välditav. Suurusjärgu võrra väiksemad investeeringud võimaldaks meil luua tervema ja sidusama Eesti ning selle alguspunkt on just meie laste ja noorte juures.
Vaimse tervise probleemide ennetus tähendab paljuski just seda, et me loome keskkonna, kus inimestel on turvaline olla; kujundame kogukondi, kus üksteist toetame ja oskame oma erimeelsustega toime tulla; arendame vanemlikke oskusi ning laste endi tundetarkust. Seeläbi on meie kogukonnad püsivamad, pered ühtsemad ning noored suudavad toime tulla elu väljakutsetega.
Riiklike sammude kõrval on olulisel kohal ka isiklik eeskuju. Ei saa pahaks panna laste nutilembust, kui vanemad lapse kõrval on uppunud sotsiaalmeedia sügavustesse. Ei saa imestada noorte julmuse ja kakluste üle, kui isegi Riigikogu istungid on täis mõnitusi ja kiusu. Õpetajana nägin selgelt, kuidas õpilased minu käitumisest järjepanu eeskuju võtsid. Olla nende ees päevast-päeva toob endaga kohustuse olla parim versioon iseendast. Lugupeetud Riigikogu liikmed, ka teie olete eeskujud ning teie käitumine kujundab seda, kuidas noored üksteisega käituvad.
Riiklike sammude kõrval on olulisel kohal ka isiklik eeskuju. Ei saa pahaks panna laste nutilembust, kui vanemad lapse kõrval on uppunud sotsiaalmeedia sügavustesse. Ei saa imestada noorte julmuse ja kakluste üle, kui isegi Riigikogu istungid on täis mõnitusi ja kiusu.
Kiusuennetuseks, vanemlike oskuste õppeks ning sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õppeks on Eestis oma mõju tõendanud mitmed ennetusprogrammid. Paljud neist on välja arendatud Euroopa Sotsiaalfondi projektirahastuse toel. Kuid Eestis ei ole ka mõjusatel programmidel tihti teerada püsiva rahastuseni, ammugi piisavate investeeringuteni, et jõuliselt üle Eesti levida ja positiivset muutust luua. Koos Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse vähenemisega närbuvad ka meie väljavaated ennetustöö katmata vajaduste rahuldamiseks, näiteks puuduvad vanemlusprogrammid teismeliste laste vanematele. On aeg luua riiklik võimekus ennetusse investeerimiseks ja vaimse tervise kahjude vähendamiseks.
Hiljutine oluline edusamm oli valdkonnaülese ennetuse valitsuskomisjoni moodustamine, mis toob kokku eri valitsemisalade ministrid, riigiametite juhid ning vabakonna esindajad. Laiapõhjaline lastele ja noortele keskendunud komisjon saab ennetusse tuua hädavajaliku juhtimise ja koostöö, kuid vaja on luua ka valdkonnaülese ennetuse fond, mille kaudu komisjon saab edendada olemasolevaid ennetusprogramme ning arendada uusi.
Kõiki vaimse tervise probleeme ei ole aga võimalik ennetada ning enamik vaimse tervise probleeme kujuneb välja teismeeas. Seetõttu on õpetajad ja noorsootöötajad raskes, kuid võimalusterohkes positsioonis, et noori aidata. Nemad on tihti esimesed märkajad ja usaldusisikud, kellele end avatakse, ning paljud õpetajad ja noorsootöötajad on end ühtäkki avastanud ülepeakaela vestlustes, kus kaalul on noore inimese elu. Võin oma õpetajakogemusest kinnitada, et enesetappu planeeriva õpilase kaitsmine tema enda eest ei olnud miski, milleks mind oli ette valmistatud. Vaimse tervise esmaabi oskused on olulised igale haridus- ja noorsootöötajale. Mitte ainult selleks, et ulatada käsi suitsiidsele noorele, vaid ka selleks, et märgata probleeme varem ning leida varajast abi.
Vaimse tervise esmaabi oskused on olulised igale haridus- ja noorsootöötajale. Mitte ainult selleks, et ulatada käsi suitsiidsele noorele, vaid ka selleks, et märgata probleeme varem ning leida varajast abi.
Õpetajad vajavad kooli ka partnereid, kes oskavad pakkuda enamat kui esmaabi. Koolipsühholoogid peavad olema kõige kiiremaks, lähemaks ja kättesaadavamaks professionaalse vaimse tervise teenuse osutajateks lastele ja noortele. Järjest raskem on aga koolidesse leida tugispetsialiste. Pole ka ime, arvestades, et sarnaste kvalifikatsiooninõuetega tugispetsialistid ei saa isegi seda palgagarantiid, mille tagame õpetajatele.
Näiteks on koolipsühholoogide palgad märkimisväärselt madalamad kui haiglas töötavatel kliinilistel psühholoogidel, kel on võrdväärne väljaõpe. Kuid isegi kliinilised psühholoogid on madala tasu tõttu haiglatest lahkumas erasektorisse. Niisiis on vaid pooltes koolides täna olemas koolipsühholoog. Sarnaselt õpetajatele vajavad ka tugispetsialistid riiklikku kindlust, mitte kohaliku omavalitsuse armu, et tagada konkurentsivõimelised palgad. Palgad, mille miinimummäär erialaliitudega kokku lepitakse ning riigieelarvest tagatakse.
Nagu eelkõnelejad on rääkinud, on Eesti noorte enesetappude määr 2,5 korda kõrgem Euroopa Liidu keskmisest. See ei ole koroona-aastate mõju, vaid sellele eelnenud normaalsus. Tsiteerides president Alar Karist: “Maailm ei naase normaalsuse ehk sõja- ja pandeemiaeelsesse aega, osaliselt sellepärast, et normaalsus tähendas varem vaimse tervise probleemide mahavaikimist. Psühhosotsiaalse heaolu ühiskonna keskseks põhimõtteks muutmine on uus normaalsus.”
Hoolimine päästab elusid. Ennetus päästab elusid. Märkajad ja sekkujad päästavad elusid.
Selles uues normaalsuses saame päriselt seada esikohale sidusad kogukonnad ja tugevad perekonnad. Muutus algab noortest, kelle õlule oleme ühiskonnana juba pannud suure koorma, kuid kelle kannatusi saame enim vähendada. Selleks tuleb kõigil saalisviibijatel – nii pereliikme, sõbra, kodanikuna ja ka poliitikakujundajana – seada end eeskujuks. Kinnitan täna siin Riigikogu, kaasesinejate ja vaatajate ees: hoolimine päästab elusid. Ennetus päästab elusid. Märkajad ja sekkujad päästavad elusid.